ammu ma ei enam palu jumalatelt lisapalu selge mul üks kõigi ja ükskõik kardan ööd ja ufosid ja rasket tööd ja muud suurt midagi ehk hiiri vaid ja paari naist kas tõesti ootab meid ees mikski suurem kui me ise oma puuduseis ja oma iseolemises? kas miski muutub meis? ma loodan ehk me ise keset lamedust ja lumesadu tundub juba paistaks nagu me suudluste aeg kardan end ja oma nina- otsa näen ja teistes viga endal nagu poleks midagi laiduväärset hinge taga vaatan kuud ja sülgan maha tõde pole siin poolt ridagi kas tõesti peitub meis veel miski suurem kui me ise oma puuduseis ja omas iseolemises
kas miski puudub meis? ehk see mis oleme me ise siis kui viimne hilp on kistud maha seljast võtad eeslinaha maandub meie akna taga ilmatuma mürinaga üks suudluste aeg ammu ma ei enam taha karjuda ja kolistada selge mul üks kõigi ja ükskõik kardan ööd ja ufosid ja rasket tööd ja et sind pole siin kui ärkan homme ongi kõik... kas tõesti ootab meid veel miski suurem kui me ise oma puuduseis ja oma iseolemises kas miski puutub meid? ehk see mis oleme me ise siis kui viimne leht kord langeb maha meie maja akna taha palju head ja vähe paha ja eal ei jääks selja taha me suudluste aeg