Kord olid niidud rohelust täis,
pilv taevavõlvist vaid harva üle käis.
Peegeldus päike jõe suveselges vees,
niitude vahel seal kulges meie tee,
niitude vahel, kus õnn saatis meid.
Niitudel päike kadunud nüüd,
nukrana kaigub seal sügislinnu hüüd.
Vingudes ruttab vaid viut üle maa
ning ega meidki seal keegi enam näe.
Kus on siis suvi ja kus on me aeg?
Ei ole sind ja tõesti ma ei tea,
mille peale lootma või mõtlema nüüd pean.
Sa katki kõik mu unistused lõid,
võtsid kogu õnne, mille kaasa tõid.
Kuid siiski ma ootan kevadet uut,
niitude haljust ja plaju, palju muud.
Aiman ju siiski, et ühel päeval siis
lõpliklut tuled, sest süda nõuab nii.
Niitude rüpes meid õnn leiab taas...