Kõik nii kummaline näib.
See võit nüüd
mu kannul käib.
See tee lõhkunud on mind.
Olen siin.
On öö saanud päevaks mul,
uinun alles hommikul.
On laul mu kaaslaseks sel teel.
Kõnnin veel, ikka veel.
On avatud
mu hing ja meel,
kuid haavatult end
tunnen enda sees.
Mu silmades on kirjas
kõik, mis ootab ees.
Üks hetk,
üks ainus silmapiir.
Kord kaos, kord hele valguskiir,
kord morn, kord südamlik on see.
Kõnnin veel, ikka veel.
Kõike, mida soovin öelda
käib mu loodu varjus.
Seda kõike, mida mõelda
näib ehk liiga palju.
See, kes kaduvusse näeb,
lõpuks igavikku jääb.